News

„Meie trenni poisid käisid küll ümber järve jooksmas, aga tüdrukud olid kohal ergutajatena. Meil ei olnud toona sellist jooksupisikut,” meenutas Estorn. „Ja teismelisena ma ei tahtnud millegipärast kodus võistelda.”

Naiste seas muutus ümber Viljandi järve jooks populaarseks 1980. aastatel, enne seda olid stardis vaid Eesti tippu kuuluvad jooksjad. Üldse esimese naisena 1968. aastal ümber järve startinud Laine Erik oli toona juba ühel olümpial võistelnud ja seal 800 meetri jooksus viienda koha saanud ning Viljandi jooks oli üks osa sama aasta augustis Mehhikos olnud olümpiavõistluse ettevalmistusest. Pärast Eriku jooksu kulus veel kolm aastat enne kui järgmine naine ümber Viljandi järve jooksule startis.

Lilian Estorn tegi oma esimese stardi 1983. aastal, mil ta oli 27-aastane ja ka aasta hiljem oli ta stardis. Need jooksud olid aga tehtud suusahooaja lõpetuseks. „Mai alguse jooks oli meie jaoks alati selline võistlus, mis jäi täpselt suusahooaja lõppu. Selleks ajaks olime talvest väsinud ja ravisime haiguseid välja,” meenutas ta, 1970. lõpul ja 1980. algul kuulus Estorn Eesti suusakoondisesse.

Esimese päriselt aja peale jooksu tegi Estorn 1989. aastal ning tema parim tulemus – 50.32 – pärineb 2002. aastast, mil Estorn oli 46-aastane. See aeg on ka kõigi aegade tabelis 45-aastaste naiste seas viies. Üldse on Lilian Estorn järvejooksu kõigi aegade tabelis kuuel korral ja kuuel korral ja neljas erinevas vanuserühmas.

50-aastaste naiste arvestuses on tema parim tulemus kõigi aegade neljas, 55-aastaste seas on ta liider ning 60-aastaste arvestuses on tema käes kolm kõigi aegade parimat tulemust. Ta on jooksnud ümber järve 26 korda ning on sellega nende väärikate seas, kellele jookus korraldajad saadavad igal aastal nimelise kutse ja tagavad tasuta stardikoha.

Aastakümnete taguseid jookse, kus Estorn ise oli kohal rajaäärse publikuna, meenutab naine väga hea sõnaga. Et rada oli toona sisuliselt olematu ja igaüks pidi endale ise parima trassi otsima, siis käidi päev varem alati olusid uurimas ja pandi endale tähiseid paika. Kasutati ka nippe, mis kõõlusid spordimeheliku käitumise noatera peal või kukkusid isegi valele poolele.

Näiteks on jooksu kunagine võitja Vladimir Heerik meenutanud, et vastaste pandud märke käidi veel õhutpimeduses ümber tõstmas või kasutasid mõned tugevamad jooksumehed varianti, et panid endale mõned lauad maha ja tõmbasid need jälitajate eest üles ja viskasid võssa. „Joosti kraavidest läbi, ujuti ja starditi isegi sokkides,” meenutas Estorn. Kui ta ise 1980. aastate esimesel poolel jooksis, siis hoidis ta samuti tugevamate konkurentide selja taha, et parimat rada leida. „Mindi ikka üle heinamaade ja väga märja pinnase,” on talle meelde jäänud.

Nüüd on Estorni sõnul rada kindel ja tugev ning osalejaid on mitu korda enam kui toon. „See on tõeline rahvapidu,” leidis ta.