News

«Mina jooksen, minu naine jookseb, kõik kolm last on jooksnud, väimehed ja minia ning kaheksast lapselapsest on neli jooksnud,» loetles Peeter Balõnski. Sellest, et tegemist on väga sportliku perega, annab märku ka asjaolu, et alates 2020. aastast on Peeter ja tema abikaasa Urve ainus abielupaar, kes mõlemad saavad rohkete osalemiskordade eest kutse ümber Viljandi järve jooksu starti. Urve Balõnski läbis mullu järveringi 20. korda, Peetrile oli see jooks 51.

Peeter rääkis, et tähtsamaks, kui enda kogutud jooksukordade arvu, peab ta sportliku pisiku edasiandmist oma abikaasale, kes sporti varem ei armastanud. «Aga kus sa pääsed, kui mees kogu aeg jookseb, suusatab või sõidab ratast,» rääkis Peeter. «Sealt edasi juba ei pääsenud ka meie kolm last - Janek, Reelika ja Jana – sportimisest.»

Kui perre lisandusid väimehed ja minia, siis oli alati kindel, et kui Viljandi lähedal elavate Peetri ja Urve juurde sõideti, pidid kõigil spordirõivad kaasas olema, sest küll oli kavas jooks, küll jalgrattasõit või mõni muu spordiala.

Lapselapsi on Urvel ja Peetril kaheksa ja kõik nad on spordiga sina peal. Nende seas on Eesti teivashüppe meistrivõistluste hõbemedalist Laure, jalpallurid Marie ja Riine, kergejõustiklased Joosep ja Rainer, iluvõimleja Karmen ning ka pisemad, Nele ja Kelli, tegutsevad ja liiguvad agaralt.

Neli lapselast on jooksnud ümber Viljandi järve, kokku 11 korda. Väimehed 20, kolm last kokku 32 ning Peeter ja Urve 71 korda. Seega kokku 134 tiiru ümber järve.

«Suurim võit on anda liikumisharjumus edasi, sest kui see on juba veres, siis see püsib seal elu lõpuni,» leidis Peeter. «Seda kõike on teinud traditsioon tulla maipühade aegu alati vanemate koju ja kindlasti joosta või osaleda sellel päeval jooksule kaasaelamisel.»

Tänavu perekond Viljandi külje all kokku ei saa. «Ootame, et eriolukord läbi saaks,» rääkis Peeter. Aga koos oma abikaasaga tahab ta 1. mail ikkagi ringi ümber järve teha. Rohkem kõndides ja mäest alla sörkides nagu viimastel aastatel on tavaks olnud.

Aastakümneid tagasi oli Peeter aga kiireimate seas. Tema isiklik rekord on 43.53 ja selle tulemusega oli ta 1974. aastal 65. kohal. Paradoksaalsel moel oli see jooks noorele mehele n-ö selginemise hetkeks. «Sain aru, et lepapuust tamme ei kasvata,» vaatas ta ajas tagasi hetkele, kui mõistis, et temast päriselt tippsportlast ei saa. Tudengipõlves tegi ta aga kõvasti trenni, jooksis oma parimal kuul 426 kilomeetrit ja püüdis igati paremaks saada.

Sportimise juurde jõudis Balõnski vähem kui kümmekond aastat varem toonases Pärsti 8-klassilises koolis, kus tollane kehalise kasvatuse õpetaja Aksel Teiter suutis ta panna sportimist armastama. 1967. aastal hakkas ta õppima C. R. Jakobsoni nimelises Viljandi I keskkoolis ja et ta elas maal, linnast kuue kilomeetri kaugusel, hakkas ta iga päev käima linnas nii koolis kui spordikoolis.

Aastapäevad varem sai ta tuttavaks toonase ümber Viljandi järve jooksu peakorraldaja Elmar Ardmaga, keda Peeter nimetab oma edasise spordielu rajajaks. «Tema julgustas mind astuma keskkooli, tema utsitas mind ikka jooksma ja suusatama. Temaga koos läbisime mitmeid Sakala maratone. Tema juhendamisel oli siis piisav hulk asjalikke poisse, kes kõik trenni tegid ja jooksmas käisid,» meenutas Balõnski.

Oma esimese järvejooksu tegi Peeter Balõnski 1968. aasta kevadel, kui võistlus oli 2. mail. Start oli siis staadioni murult ja kes esimesena staadioni maratoniväravast väljunu nimi hõigati alati maha. See tähendas, et kohe esimestest meetritest alustati kõva spurdiga.

Jooks käis toona järve ääres olevat rada mööda, Männimäepoolsel järveküljel ning Huntaugu mäest üles ei joostud. Järveotsa obeliski alt lõigati otse Orika sillale ja et seal oli tihti vesine, siis paljud otsisid kuivemat rada ja kaldusid otseteest veidi paremale. Seal aga oli võsa. «Ei mäleta, millal see oli, aga kord jooksin ka mina nina maas kellegi järel seda lõiku, ja kui ta ees seisma jäi, siis tõstsin pea üles ja ümberringi oli võsa. Ütle veel, et järvejooksul ei saa ära eksida,» meenutas Balõnski ammuseid aegu. «Võtsin kiiresti enda arvates õige suuna, aga aega olin kaotanud juba hulga.»

Alates 1968. aastast on Peeter Balõnskil jäänud vahele vaid üks jooks ja see oli 1985. aastal. Sel aastal möödus 40 aastat sõjast ja selle tähistamiseks korraldati ronimine 5642 meetri kõrguse Elbruse mäe tippu. Tartus EPA-s õppides oli Balõnski astunud alpinismiklubi Firn liikmeks ja Viljandist moodustati samuti seltskond, kes mägedesse suundus. Ronijate seas olid ka Peeter ja Urves. «Kahjuks oli aga see kõik maipühade ajal ja tookord valisin Elbruse järvejooksu asemel,» meenutas ta. Elbruse tipp jäi paraku vallutamata, sest algas suur lumesadu ja tekkis laviinioht

Korra on Peeter Balõnski veel mõelnud, et jätab jooksu vahele. Aastat ta ei mäleta, küll on aga meeles, et tuli jooksu vaatama mõttega: „Aitab küll!“. «Eelmisest jooksukorrast oli veel minu käes kelleltki laenatud spordipluus ja andsin selle ära. Kuid hing oli ikkagi kibelemas, nii küsisin 15 minutit enne starti pluusi tagasi ja olingi jooksuvalmis,» meenutas ta.

Urve Balõnski tegi oma esimese jooksuringi 1984. aastal. Peetri sõnul pole tema abikaasa jaoks jooksukordade kogumine olnud kunagi eesmärk omaette. Kui on olnud vaja hoida lapsi või lapselapsi, siis on see tema jaoks alati olulisem olnud.

«Kuldaväärt on need inimesed, kes kunagi ümber Viljandi järve jooksu ideega välja tulid,» leidis Balõnski.

Siinjuures on paslik meenutada, et ka Peeter Balõnski ise on olnud ühe väga pika ajalooga Viljandi jooksu sünni juures. Kui tema poeg Janek oli 7-aastane tekkis tal koos sõbra Elmar Ojaga mõte, et kui suured jooksevad ümber suure järve, võiksid väikesed joosta ümber väikese järve. Nad läksid oma mõttega kohalikku spordikomiteesse ja veel samal aastal pandi alus ümber Paala järve lastejooksudele.

Peetri poeg Janek võitis selle jooksu 11 korda ehk sama palju kordi kui Hubert Pärnakivi ümber Viljandi järve jooksu ning selle märgiks on Balõnskite kodus foto, millel on koos Janek ja Hubert.