Uudised
Ümber Viljandi järve jooks – kroolides finiši poole
Tõnu Pullerits oma kodus Vänrdas
„Minu ees jooksnud Vladimir Heerik ütles, et mulle on vesi rinnuni ning hüppas seepeale pea ees kraavi ja hakkas kroolima. Ma mõtlesin, et mina küll ujuma ei hakka, aga kolme sammu pärast lõi vesi üle pea kokku,” meenutas tänavu 50. korda ümber Viljandi järve jooksu starti asuv Vändra mees Tõnu Pullerits üht 1970. aastate keskel olnud järvejooksu.
See hetk, kui ta kahekraadises vees jäätükkide vahel ujuma pidi hakkama, on Pulleritsu jaoks kõigist senistest jooksudest kõige säravamalt meelde jäänud. Viljandi lähedal Orika silla juures oli käimas suur maantee ehitus ning lisaks tavapärastele ojadele ja kraavidele oli tollel kevadel kaevatud järve äärde üks väga lai kraav, mis just jooksjate teele jäi.
Kui Pullerits kümne tõmbega teisele kaldale jõudis, selgus et kraavist välja pääsemine on keerulisem, kui ta arvata oskas. „Kõik oli alles jääs ja väga libe, kõik lihased olid täiesti kanged, aga õnneks aitasid pealtvaatajad meid ja sikutasid välja,” rääkis jooksuveteran.
Aga sellega polnud toonaste aegade kannatused veel läbi, sest kohe pärast sügavat ja laia kraavi ootas ees soo, kus muda ja vesi vähemalt põlvini ulatus ning järgmised soised kilomeetrid ootasid jooksjad juba järve Kösti poole jäävas kaldas. Kui jooksjad finišisse jõudsid olid nad läbimärjad, külmunud ja mudased.
„Ümber Viljandi järve jooks on aastatega väga palju muutunud. Maatikujooksust on saanud maanteejooks,” tunnistas Pullerits, kes esimese stardi tegi 1967. aastal ning sellest ajast peale on tal vahele jäänud vaid need kaks jooksu 1972. ja 1973. aastal, kui ta pidi aega teenima nõukogude armees.
Veel 1970. aastate alguses ei läinud jooksjad Huntaugumäest üles, vaid jooksid mööda porist kaldaäärt. „Mäest ei saanudki üles minna, sest seal oli nõukogude sõjaväe lennuväli ja sinna sisenemine oli keelatud,” rääkis Pullerits.
Ühel aastal jooksis Pullerits omaaegse Eesti tippjooksja Lembit Virkuse selja taga. „Virkus käis alati päev varem rajal ja ehitas endale okstest ja laudadest soosse raja ette,” teadis Pullerits. „Täpselt tema järel joostes sai kiirelt edasi, aga kui sammu kõrvale astusid, olid põlvini mudas”
Pulleritsu kiireimad jooksud jäävad 1980. aastate algusesse. 1981. aastast pärinev rekord on pisut all 43 minuti. „Nooremana olin ma suusataja ja jalgrattur ning jooksuga eriti ei tegelenud. Järvejooksu ajaks olin juba hulga kilomeetreid rattaga sõitnud ja tähelepanu oli sellel alal,” rääkis ta.
Ümber Viljandi järve jooksu, Viljandi linnajooksu ja Tartu maratoni võistluseid peab nüüd 70-aastane mees endiselt nendeks võistlusteks, kus ta alati tahab kohal olla. „Viljandi jooks on nagu laulupidu, kus vanad sõbrad igal kevadel kokku saavad. Selle jooksu fiiling on põhjus, miks ma tahan alati kohal olla,” rääkis Pullerits. Tema sõnul on need ajad, mil ta koha või aja peale jooksis, ammu läbi saanud. Nüüd on oluline osaluskord kirja saada. „Ja ega eemale jääda ei saa, sest siis tulevad teised kohe lähemale,” naljatles ta.
Tõnu Pullerits on juba aastaid kuulunud nende jooksjate sekka, keda korraldajad starti kutsuvad ning kellelt starditasu ei võeta. Tänavu 50. jooksule minevale Pulleritsule viis jooksu peakorraldaja Mati Jürisson kutse isiklikult koju kätte.
Taolise kutse saavad kõik mehed, kellel on kirjas vähemalt 40 jooksu ning naised, kes on jooksu lõpetanud 20-l korral. Lisaks saavad kutse need, kes on võitnud jooksu vähemal kümnel korral ning seega saab kutse igal aastal ka jooksu 11kordne võitja Pavel Loskutov.
